Mehe ja naise rollidest: Kas looduslikkus meis on ikka vaid värviline pudelikild?

Mehe-naise vastandumise alge on minu meelest sügavamalt inimlik kui paistab; see kõik kuulub inimesse lahutamatult kokku - tunnetada endas inimest üldse tema eksistentsiaalsuses ja samas lasta loodusel ennast meis täide viia nii nagu kulgeme - mehe või naisena. Mõlemal juhul (nii mehe kui naisena) on kannatused vastandumisest ja hävitamisest mõlemale kokkuvõttes muidugi üsna talumatud nagu ka nende paratamatu lahutamatus inimeseks olemisest üldse; muu hulgas ka selle helgemast poolest- püüdlusest loomingule, et olla lähemal armastusele. Meie inimlikkuse taandamises "humanistlikkusele" ehk vaid mõistlikkusele, armastusele ja hoolivusele, on paraku oht, et pühime oma loodusliku toetuspunkti endis lõplikult "vaiba alla", jättes endale meeldiva illusiooni, et suudame olla vaid puhas armastus ja ise seista jumaliku asemel